Wikipedia ja selle kolossaalne edukus

Eile tekkis mul ürpis jabur küsimus - mis oli enne Wikipediat? Ausalt öeldes ma ei mäletagi, millal ma esimest korda seda lehekülge avastasin. Pikemalt mõtlemata oli mu esimene vastus paberkandjal entsüklopeediad, näiteks Eesti Entsüklopeedia ja Encyclopedia Britannica. Siis hakkasin mõtlema, et see üleminek elektroonilisele andmekogumile ei saanud ju nii must-valge olla.

Põnev fakt - enne Wikipediat olid juba mitmed virtuaalsed entsüklopeediad olemas: Interpedia (1993-1994), The Distributed Encyclopedia (1997-1998), Everything 2 (1998-), h2g2 (1999-), The Info Network (2000-2003) ja Nupedia (2000-2003).

Milles peitub siis Wikipedia edukus? Teiste virtuaalsete entsüklopeediate probleem oli see, et need vältisid traditsioonilise entsüklopeedia formaadi ja üritasid läheneda teise nurga alt. Wikipedia aga sai oma toetajaid sellest, et nad ei hakkanud midagi uut leiutama, vaid jätsid vanad kombed paika. Inimesed, kes olid enne paberkandjal entsüklopeediatega töötanud, ei pidanud Wikipedia kasutamiseks oma varasematest teadmistest ümber õppima. Teine hea põhjus on see, et Wikipedia pakkus madalaid osalemishindu ja rõhutas sellele, et lehe sisu ja teave oli kõigi omand.

Tänasega on ingliskeelses Wikipeedias üle kuue miljoni artikli ja sellele lisandub keskmiselt 600 uut artiklit päevas ning aktiivseid kasutajaid on 130,000.

Kasutatud materjal:

https://www.niemanlab.org/2011/10/the-contribution-conundrum-why-did-wikipedia-succeed-while-other-encyclopedias-failed/

https://en.wikipedia.org/wiki/Wikipedia:Statistics

Interneti mõju tehnoloogiale

Väga lihtne on alahinnata World Wide Webi kasutuselevõtu tähtsust inimkonna arengule. Paljud inimesed ei mäleta ning nooremad võib-olla isegi ei tea asjadest nagu telefoniraamatud, helikassetid ja VHS. Siiamaani mäletan valusalt, kuidas ma kogemata lindistasin üle oma lemmikmultika kasseti. Nüüdseks on muusika ja filmid kolinud streaming programmidele ning asutuste telefoninumbreid leiad Mapsiga kiiresti. "Vanal" ja "vananenud" on aga oluline vahe sees - mõned seadmed või tehnoloogiad, mida tänapäeval kasutame, on tegelikult üpris eakad.

Faksiaparaat

Faks ehk facsimile on tehnoloogia, mis pärineb 19ndast sajandist. Alexander Bain leiutas esimese masina aastal 1846 - eksperimentaalne toode sai kahe sünkroniseeritud pendliga skanneerida teksti ühe rea kaupa. Masin sai ka pilte kopeerida, aga need olid üpris halva kvaliteediga.

19nda ja 20nda sajandi jooksul tegi facsimile tehnoloogia suuri arengusamme, aga mis meid huvitab, on 1980. aastal loodud ITU G3 Facsimile'i standard. See standard aitas suuresti kaasa faksiaparaatide ülemaailmse kasutuselevõtu. Nende abil sai kiirel ja lihtsal viisil dokumente, illustratsioone, kirju ja pilte saata. Suurem osa firmadest tänapäeval kasutavad põhiliselt internetti selliste toimingute jaoks, aga see ei tähenda, et faksiaparaate ei kasutata: riikides, kus digiallkirjade süsteemi ei ole veel rakendatud, kasutatakse faksi, et allkirjastatud dokumente saata. Veel üks põhjus on see, et logograafilised märgid on lihtsam käsitsi kirjutada, kui arvutis. Seega faksi kasutatakse Jaapanis, Hiinas ja Koreas veel väga palju.

3D faksimine on suhteliselt uus ja nišš tehnoloogia - üks kasutustest on kunsti digitaalne säilitamine, näiteks selle abil on skanneeritud Michelangelo marmorkujusid ja muid ajaloolisi kunstiteoseid.

Flopikettad

Üks kuulus tööriist, mis ei ole aga tehnoloogia arengule nii hästi vastu pidanud, on flopiketas (või siis salvestamise ikoon minu väikese venna sõnul). 60ndate lõpus leiutatud andmekandja koosneb magnetkettast ja õrnast plastmassist ümbrisega. Esimese flopiketta maht oli tervelt 80 kB!

Aastatega muutusid kettad väiksemaks ja maht suurenes - flopikettad olid 40+ aastat arvutimaailmas põhiline välismälu formaat. CD-ROMi kasutuselevõtt 90ndate lõpus aga näitas, et ketastel oli aeg minna. Tänapäeval flopikettaid enam ei kasutata ning inimesed, kellel on need veel alles, hoiavad neid mälestusena või kollektsiooni jaoks.

Kasutatud materjal:

https://faxauthority.com/fax-history/

https://faxauthority.com/why-is-faxing-still-used/

https://geekandsundry.com/the-history-of-the-floppy-disk/

https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/a/aa/Floppy_disk_2009_G1.jpg

https://ichef.bbci.co.uk/news/936/cpsprodpb/10CDE/production/_104703886_gettyimages-1024483326.jpg

Tehnoloogia areng ei ole alati edukas.

Infotehnoloogia on üks kõige kiirema arenguga sektor meie majanduses 20.-21. sajandil. Üks seletus sellele on see, et IT-firmad, nii väikesed kui ka suured, üritavad võimalikult innovatiivsed olla. Üks hea näide oleks see, et 15 aastat tagasi olid nutitelefonid üpris nišš toode, kuid esimese iPhone'i turule jõudmisega muutus suhe nende vastu totaalselt. Innovatiivsusel on muidugi ka omad riskid, ehk siis läbikukkumise võimalus on suhteliselt suur. 

Siin on kolm "floppinud" toodet, mis on mulle isiklikult silma jäänud:

Apple Lisa (1983)

Jätkame Apple'i teemaga, kuid seekord sukeldume 80ndate "Personal Computer" arengusse. Apple Lisa (lühend: Locally Integrated Software Architecture) oli kasutajasõbralik arvuti, Apple II järglane. Tema eripära oli arvutiga kaasa tulev hiir ning senini vähe kasutatud graafiline kasutajaliides. Arvutil oli võimas riistvara ning operatsioonisüsteem, nimega Lisa OS, mis sarnanes tänapäeva töölaua, ikoonide ja kaustade paigutusega.

Kõik kõlab hästi siiamaani, mis siis valesti läks? Alustame hinnast, mis oli, nagu pildilgi näha, "kõigest" 9,995$ aastal 1983. Selline hind oleks tänapäeval 25,000$. Me ei näe tihti inimesi ostmas arvuteid, mille hind on võrreldav uhiuue Mercedesega ning 37 aastat tagasi oli seis samasugune.

Teine suur viga oli see, et Lisa oli kasutajasõbralik, samas ei saanud arvutit nimetada ka "Personal Computer"-iks, põhiliselt hinna ja spetsialiseeritud tarkvara pärast. Ühesõnaga, Lisa ei sobinud ei koduarvutiks ega tööjaamana, kuna turul olid paremad alternatiivid. Lõpetuseks, eelnevalt mainitud graafiline kasutajaliides oli ressursimahukas, mille tõttu Apple Lisa oli kokkuvõttes aeglane ning ebausalduväärne arvuti. Apple'il jäid 2700 ühikut müümata, mis läksid kõik vanarauda - ehk siis 27 miljonit dollarit lihtsalt vastu taevast.

Artifact (DotA kaardimäng, 2018)

Kõik arvutimängu huvilised teavad sellisest programmist nimega Steam. Selle tootja, Valve, on ka läbi aastate väga kuulsaid mänge tootnud. Nendest mängudest olen mänginud Portal, Portal 2, Half-Life 2, CS 1.6, CS:S, CS:GO, Garry's Mod, Team Fortress 2. Mina ning teised Valve'i fännid olime väga üllatunud, kui kaks aastat tagasi andis mängude tootja teada, et neil oli suur projekt valmimas. Seda ei olnud juhtunud aastast 2013, ehk siis kui DotA 2 välja tuli. Kohe oli netis meemid ning artiklid sellest, et tuleb uus, kauaoodatud Portal või Half-Life mäng. Ootused olid laes - mida siis Valve lõpuks meisterdas? Kaardimängu. Mäletan hästi, kuidas ülekandes oli plaksutamise asemel piinlik vaikus. Kõik fännid mõtlesid ühe ja sama asja peale: "Mismõttes kaardimängu?"

Mängu müük oli isegi üllatavalt hea, üle 2 miljoni koopia. Algne aktiivsete mängijate hulk langes aga 60,000 pealt 1,500-le kõigest kahe kuuga. 2019 aasta juuliks oli aktiivseid mängijaid napilt üle saja. Mäng ise oli keeruka ülesehitusega, nimelt ühe kaardilaua asemel oli mängijal kolm erinevat kaardilauda, mida tema pidi korraga kasutama. See tegi mängu õppimise üpris raskeks, mis ei aitanud olukorrale absoluutselt kaasa. Kokkuvõttes oli see väga hea näide sellest, miks rahva ootustega arvestamine on oluline.

Samsung Galaxy Fold (2019)

Nutitelefonide maailmas katsetatakse kogu aeg uute strateegiate ja tehnoloogiatega. Mõned aastad tagasi hakati näpujäljelugejaid lisama, peale seda hakkas kaamerate arv mitmekordistuma. Üks hilisemaid eksperimente on eelmise aasta Samsungi Galaxy Fold, mis kujutab endast painduva telefoni, mida saab avada ja sulgeda nagu raamatut. Painduva ekraani tehnoloogia oli juba olemas, näiteks kumerad televiisorid, aga telefoniga oli seda natuke raskem liita. 

Toode ise oli ilusa disainiga ning nutikate detailidega, näiteks väline ekraan, mida sai kasutada siis, kui telefon oli kinni lapitud. Hind ei olnud aga üldse mitte ilus - nimelt 2000$. Paljud inimesed kartsid, et selline disain on igapäevakasutuses õrn, muutes seda telefoni suureks finantsiliseks riskiks. Samsung aga garanteeris, et toode peab vastu rohkem, kui 200,000 avamisele/sulgemisele. Kui see oleks reaalselt nii olnud, siis ma ei kirjutaks sellest telefonist praegu. Kõigest mõne päevaga hakkasid ekraanid katki minema mitme erineva põhjuse tõttu. Telefonil oli kaitsekile ekraani peal, mis nägi välja nagu see oleks eemaldatav - spoiler, see ei olnud eemaldatav ning ära võttes purunes tihti ekraan. Liikuvate osade vahele võis tolmu ja muud puru koguneda, mis sattus ka ekraani alla, osad telefonid läksid aga lihtsalt painutades niisama katki.

Samsung lahendas suuremad probleemid ära enne, kui telefone ametlikult müüma hakati, aga toote reputatsioon oli parandamatu. Firma väitis, et nad müüsid rohkem kui miljon ühikut, kuid hiljem tunnistasid, et tegelik arv oli kuskil 400-500 tuhande vahel ning täpset arvu ei avaldanudki.

Kasutatud allikad:

https://www.inexhibit.com/case-studies/different-fate-apples-lisa-macintosh-design-matters/

https://www.pcgamer.com/why-did-artifact-fail-and-what-can-valve-do-to-save-it/

https://www.theverge.com/2019/10/4/20898484/samsung-galaxy-fold-folding-test-failure-durability

https://www.businessinsider.com/samsung-galaxy-fold-reviewers-breaking-2019-4